Öök, see suu haiseb!

Öök, see suu haiseb!

Koer või kass pistab oma nina sulle näkku ja tema suust tuleb hais, mis võtab silmad pilkuma…

Mis selle suu siis haisema paneb?

Vastus on väga lihtne, enamikel juhtudel hambakatt. Katt koosneb surnud rakkudest, toiduosakestest ja bakteritest. Bakterite elutegevuse käigus tekivad laguained, mis haisevad. Halb on asja juures see, et bakterid koos mürgiste jääkidega põhjustavad põletikku, esmalt igemepõletiku ja sealt edasi liigub põetik hammast ümbritsevatesse kudedesse. Ajapikku katt mineraliseerub ja moodustub hambakivi, mis hakkab kogunema nii hamba peale kui ka igeme alla.
Tekkinud põletik põhjustab valu. Valu tõttu ei saa rahulikult magada, söömise ajal saab kasutada ainult mittevalusaid hambaid. Põletikulisest suust jõuavad bakterid ja nende mürgid verre ja tekitavad omakorda probleeme teistes organites.
Parim, mida omanik teha saab, on looma suu eest hoolitsema hakkamine. Väga hea tulemuse annab hammaste harjamine loomadele mõeldud hambapastaga. Pastat ei pea välja loputama ja pastas olevad ensüümid lagundavad kattu edasi.
Kindlasti on abiks kattu pehmendavad toidulisandid ja närimisasjad.
Juba kogunenud hambakivi saab effektiivselt eemaldada ainult loomakliinikus.
Koerte hooldussalongides pakutav hambakivi eemaldamine ei ole võrreldav loomakliinikus tehtava protseduuriga. Üks on iluteenus ja teine meditsiiniline protseduur.
Kliinkus tehakse suu korda ja omaniku hooleks jääb edaspidi suud korras hoida.

Ebatiinus

Ebatiinus

  • Mis on ebatiinus ja miks see tekib?
  • Kas see tekib kõikidel emastel koertel või sõltub see ka tõust, suurusest vms asjaolust?
  • Kas seda esineb ka mõnel teisel tavalisel lemmikloomal?
  • Mis on need sümptomid ja kui kaua need kestavad?
  • Kas ebatiinus kordub pärast iga jooksuaega?
  • Kui kaua see kestab?
  • Mida teha, et looma aidata? 

Ebatiinus on emaste, steriliseerimata koerte normaalne seisund, mis tekib 2 kuud peale jooksuaja lõppu. 

Koertel on säilinud kaugete eellaste valmidus aidata üles kasvatada teiste karjaliikmete kutsikad. Olenemata sellest, kas koer tiinestub või mitte, jääb hormonaalne tase selliseks nagu koer oleks tiine. Ajal, kui tiinus peaks lõppema, tekib piimanäärmetesse piim ja koer hakkab käituma nagu ta oleks saanud kutsikad. Koer võib olla tujukam, isutum, kaal võib tõusta ja esineda oksendamist, samuti võib ta hakata ehitama pesa ja kantseldama mänguasju nagu oma kutsikaid. Enamasti kestab ebatiinus paar nädalat. Aja jooksul muutuvad ebatiinused järjest raskekujulisemaks ja on leitud seos emakapõletiku tekkeriski suurenemisega.

Ebatiinust ei esine kõigil koertel, kuid osadel tõugudel esineb seda rohkem, nagu taksid, saksa lambakoerad, beagled jt. 

Ebatiinuse ajal saab olukorda leevendada koera tähelepanu kõrvalejuhtimisega emaks olemiselt. Pikad jalutuskäigud, söögi piiramine ja lapsendatud mänguasjade ärakorjamine on abiks. Arsti poole on aeg pöörduda, kui koeral tekib piim või piimanäärmed muutuvad kuumaks ja punetavaks. Ebatiinuse ärahoidmine on võimalik koera steriliseerimisega.

Teine ja koera jaoks oluliselt tõsisem probleem, mis võib tekkida jooksuaja järgselt, on emakapõletik. Jooksuajal on emakakael avatud ja bakteritel on võimalus pääseda emakasse. Eelsoodumus emakapõletiku tekkeks on ebaühtlaste vahedega või üldse äärajäänud jooksuajaga koertel. Esimesed märgid emakapõletikust on loidus, vähenenud isu, suurenenud joomine ja urineerimine.  Selliste muutuste korral tuleb koheselt pöörduda loomaarsti poole.

Narkoos

Narkoos

Omanikel on sageli hirm väikeste ja vanade loomade narkoosi pärast. Katsume selgitada kuidas narkoos koertel ja kassidel käib.

Vastuvõtul tutvub arst eelneva haiguslooga ja kontrollib looma kliiniliselt. Kuulatakse südant ja kopse, vaadatakse suus limaskestade värvus ja kapillaaride täituvusaega. Vajadusel tehakse täiendavad vereproovid ja/või röntgen, et hinnata täpsemalt tervislikku seisundit.

Kui narkoosiks vastunäidustusi pole, siis tehakse rahustav süst ja loom uinub omaniku juuresolekul. Edasi viiakse magav loom protseduuride ruumi, kus pannakse veenikanüül ja ühendatakse tilguti.

Seejärel manustatakse väike kogus narkoosivahendit otse veeni, et saaks paigaldada intubatsioonitoru hingamisteedesse ja ühendatakse toru inhalatsiooninarkoosi masinaga. Esmalt lastakse hingata puhast hapnikku ja kui vere hapnikuga küllastatus on maksimaalne, lisatakse narkoosigaas isofluraan. 

Patsiendi seisundit jälgib abiline terve narkoosi ja sellest ärkamise aja.

Patsiendimonitor mõõdab kõik olulised näitajad ja annab alarmiga märku kui tekivad kõrvalekalded normist.

Hapnikutaseme kontrolliks on saturatsiooniandur ja vajadusel saab hapniku kogust sissehingatavas segus suurendada. Süsihappegaasi taset mõõdetakse samuti, et hoida veregaase stabiilsena. Kehatemperatuuri hoidmiseks on sooja õhku puhuv madrats ning temperatuuri mõõdetakse pidevalt. Vererõhku mõõdetakse iga 3 minuti järel automaatselt.

Tilguti läbib infuusori, mis mõõdab täpse koguse vedelikku, mida loom vajab. 

EKG näitab südame tööd.

Narkoosist hakkab loom toibuma kohe, kui lõpetatakse narkoosigaasi manustamine. Süstitavate ravimitega tehtud narkoosist väljatulek on pikem, ca 20-30 minutit. 

Ükski narkoos ei ole 100% ohutu, kuid me teeme kõik selleks, et riskid oleksid minimaalsed.

Kassiga kliinikusse

Kassiga kliinikusse

Nii mõnigi visiit loomaarsti juurde lükatakse edasi, sest kardetakse liigset stressi kassile.  Oleme kokku kogunud mõned nõuanded, et kassi visiit loomakliinikusse laabuks võimalikult valutult.

Kõige tähtsam: kass tuleb kliinikusse ainult puuris. Süles hoitav kass võib põgeneda, vigastada omanikku ja ennast, omanikule võib võõras koer peale hüpata. 

Puuri valik ja kassile tutvustamine

Kassiga reisimiseks on kõige parem valik transpordipuur. Eelistada võiks lihtsalt avatavaid, seest siledaid puure, kuna neid on kergem puhastada. Vitstest punutud korvid on küll ilusad, kuid küüntega seina külge klammerdunud kassi on sealt raske kätte saada. Puuri põhja võib panna mittelibiseva madratsi.

Kui puuri kasutatakse ainult kassi viimiseks arsti juurde, siis omandab puur kiiresti hirmutava  tähenduse ja vastuhakk on garanteeritud. Selleks, et kass puuri omaks peaks, tuleb see igapäevaselt kasutusele võtta. Puuri alumine osa saab täita pesa ülesannet. Puuri võib panna süüa ja kassi lemmikmänguasju, jättes ukse avatuks, et kass saab ise otsustada, millal ta soovib sisse või välja minna. Kindlasti ei tohi kassi sundida midagi tegema, sest ainult meelitamine on nende jaoks vastuvõetav.

Soovitame puuris kasutada feromoone (nn. õnnehormoone) nt. Feliway. Neid tuleks puuri piserdada 15-30 minutit enne kassi puuri panekut, et preparaadis olev alkohol saaks ära aurustuda.

Õueskäijat kassi ärge laske visiidipäeva hommikul välja, nad tunnetavad väga hästi, et midagi on toimumas ja igaks juhuks ei tule nad tavapärasel ajal tagasi.

Kuidas kass puuri saada

Kui kass ei nõustu ise puuri minema, siis võib puuri tõsta otsa peale püsti ja lasta kass saba ees sisse. Rabeleva ja kriimustava kassi võib keerata käterätiku või fliisi sisse ja siis ta puuri panna koos rätiga.

Sõit kassiga

Autos peab kass olema puuris. Sõita tuleb võimalikult rahulikult äkiliste pidurdusteta ja hoogsate kurvideta, et puur seinast-seina ei loksuks. Hea, kui omanik kassiga sõidu ajal rahulikult räägiks. Enne sõitu ei tohi kassi kõhtu väga täis sööta, see võib põhjustada iiveldust.

Ootesaalis

Kliinikusse jõudes tõstke puur selleks ettenähtud kõrgele alusele, et kass saaks kõrgemalt ja tema jaoks ohutumalt positsioonilt kliinikus toimuvat vaadata. Kodust võib kaasa võtta ka teki, millega puuri katta, kui tegemist on väga argliku kassiga.

Vastuvõtutoas

Ärge kunagi laske kassi puurist välja enne, kui arst on selleks loa andnud! Kui luba antud, teeme ukse lahti ja ootame, mis kass edasi teeb. Kui kass on kartlik, võib ülevaatuse teha transpordikastis, kui sellelt on pealmine osa eemaldatud. Arst võib ohutuse tagamiseks kassi suure rätiku sisse keerata, vajadusel kasutatakse kassi hoidmiseks ka pakse nahkkindaid.

Väga harvadel juhtudel, kui kass on väga paanikas ja läbivaatus ärkvel olekus võimatu, võidakse kasutada rahusteid süstina.

Kassi käitumisprobleeme (ei luba ennast katsuda, kardab võõraid, ründab inimest) ei ole võimalik visiidi käigus muuta, sellega saab omanik tegeleda kodus.

Kui on juba eelnevalt teada, et kass võib minna paanikasse, siis saab arst välja kirjutada ravimid, mida anda kassile paar päeva varem ning visiidipäeval.

Tagasi kodus

Koju jõudes tehke transpordikasti uks lahti ja laske kassil ise otsustada, milal ta soovib välja tulla. Kui kodus on teisi kasse, siis ei ole hea neid kohe kokku lasta. Kliinikust tulnud kassil on võõrad ja ähvardavad lõhnad juures.

Iga edasilükatud visiit annab võimaluse tervisemure süvenemiseks, ärme lase sellel juhtuda!

Kuidas teha tubase kassi elu huvitavaks?​

Kuidas teha tubase kassi elu huvitavaks?

Suur osa kassidest on tubase eluviisiga, hästi toidetud ja steriliseeritud või kastreeritud, mis kõik kokku muudavad kassi elu mugavaks, kuid ühtlasi teevad kassi laisaks. Kassil ei ole vajadust endale toitu jahtida ega palju liikuda, omaniku jaoks on diivanil nurruv kass piisav tõendus tema õnnelikust elust. Kahjuks kipuvad kassid sellise eluviisiga kiirelt kaalu koguma, kuid paks ja laisk kass ei ole õnnelik kass.

Liikumine hoiab kaalu normis, lihased toonuses, südametöö korras ning laseb kassil loomuomaselt käituda. 

Kassile on loomulik jahti pidada

Mäng, mis asendab jahti, peaks olema lühiajaline ja aktiivne, kass ei jaksa pikka aega järjest mängida. Kassi mänguasjad peaks arendama tema saagiinstinkti meenutades saaklooma käitumist: liikuma ettearvamatult, tegema häält ja olema väikesed. Mängu lõppedes peab kass saama ”saaklooma” kinni püüda, et vältida frustratsiooni.    

Lihtne ja odav viis vahva mänguasja tegemiseks on mõned toidupalad mässida salvräti sisse, siduda see nööri külge ja kas panna rippuma või vedada mööda maad, et kass saaks saaki rünnata. 

Krõbiseva palli jaoks sobib laste üllatusmunades olev lahtikäiv plastikpall, mille sisse saab panna herneid või  kruupe.  Et palli saaks käpaga õhku loopida, võib ta paksema riidetüki sisse siduda. Ajalooline ja alati töötav kasside mänguasi on krõbisev kommipaber paela otsas. Üllatusefekti saavutamiseks võib nööri asemel kasutada kummipaela- kui kass saagi lahti laseb, „põgeneb“ see teadmata suunas! Kommipaberi asemel võib kasutada ka suletutti, kinnitades  selle paela või pulga otsa.

Kassi mängima meelitamiseks sobivad ka eriliste lõhnaainetega (cat nip ehk naistenõges) immutatud mänguasjad.

Kassidele meeldib aknal putukaid püüda ja kui külmade saabudes neid enam võtta pole, saab seda mängu mängida laserpointeriga. Kass võib liikuva täpi tabamisega vägagi hasarti minna ja lausa pööraseid manöövreid teha.

Mõnele kassile meeldib vaadelda linde ja ette kujutada nende püüdmist. Lindude akna taha meelitamiseks tasub panna üles linnumaja. Ohutuse mõttes peab lahtisel aknal olema võrk, et kass kogemata aknast välja ei kukuks või kuhugi vahele kinni ei jääks.

Kassi saab õpetada tegema lihtsamaid trikke nagu koeragi: käppa andma, istuma ja keerutama. 

Kui omanikku ei ole kodus, siis tuleb kassile tegevuse pakkumiseks mänguasjad välja jätta: õngele kinnitatud rippuv suletutt, ronimispuud ja peidukohad. 

Ronimiskohti saab ka ise teha, kasvõi vanast raamaturiiulist, kui riiulitesse sobiva suurusega augud teha, kust kass läbi mahub. Iga jahimees peab saama ennast saagi varitsemiseks peita. Peidukohti peaks olema nii kõrgemates kohtades kui ka põrandal. Pappkastile auk sisse ja enamik kasse on sellega rahul.

Kassidele meeldib aknast välja vaadata ja jälgida õues toimuvat. Linnumajas toimuv võib kassi tundideks paigale naelutada.

Palju tegevust saab pakkuda kassile toidu otsimisega. Päris algajale piisab sellestki, et toidupalad pannakse laiali söögikoha ümber. Järgmisena ei pane toitu enam kaussi, vaid kausi alla. Loomulikult sobivad toidu peitmiseks ka ajaleht, käterätik, plastist joogitops ja vaibaserv. Krõbinaid võib panna munakarbi lohkudesse, kust kass need käpaga välja õngitsema peab. Edasijõudnute jaoks saab pappkarbi külje sisse teha mõne sentimeetrise läbimõõduga augu, kust parasjagu käpp sisse mahub, et karpi peidetud krõbinad kätte saada. Mängimiseks võib jätta toitu jagava mänguasja, mille saab ka ise teha plastikpudelist, sinna auke sisse lõigates.

Aktiivselt tegutseva kassi jälgimine ja temaga mängimine on omanikule põnev ning loob tiheda sideme looma ja inimese vahel. Kass elab tervena kauem ja pakub omanikule rõõmu pikkade aastate vältel.

Loomaarst Inge Mängel

Kasside krooniline neerupuudulikkus

Kasside krooniline neerupuudulikkus

Krooniline neerupuudulikkus tekib kui neerud saavad kahjustada, neerurakud hävinevad ning väheneb neerude võime verest jääkaineid välja filtreerida.

Kassidel esineb neerupuudulikkust kolm korda sagedamini kui koertel. On välja selgitatud, et üle viieteistaastastel kassidel esineb neerupuudulikkust ühel isendil viiest. Sagedasem on see siiamitel ja pärsia tõugu kassidel ning nende ristanditel.

Kroonilise neerupuudulikkuse täpset põhjust on sageli raske, kui mitte võimatu välja selgitada. Põhjuseks võivad olla eelnevad mürgistused, bakteriaalsed põletikud, autoimmuunsed haigused, kaasasündinud haigused, verevarustuse häired neerus, uriini väljavoolu takistus.

See on aja jooksul süvenev haigus, kuid sobiva dieedi ja raviga on kassi elukvaliteeti võimalik hoida.

Neerudel on täita palju tähtsaid rolle nagu verest jääkainete eraldamine, elektrolüütide tasakaalu hoidmine, vererõhu kontrollimine ja vereloomeks vajaliku erütropoetiini tootmine.

Millised on kassi neeruhaiguse märgid?

  • Isu vähenemine (enamikel juhtudel)
  • Kõhnumine (lõppstaadiumis alati)
  • Rasune karvastik, ülekasvanud küüned
  • Tujumuutused, agressiivsus, peitumine
  • Võib esineda oksendamist, kõhukinnisust
  • Võivad tekkida igemepõletik ja suuhaavandid

Enamasti areneb haigus aeglaselt, nii et omanik võib arvata, et tegemist on looma loomuliku vananemisega. Tavaliselt märgatakse esimesena suurenenud joomist ja pissimist, sageli kassid kõhnuvad, nende karvastik on rasune ja tuju halb, ka isu muutub kehvaks ning võib esineda oksendamist, kõht võib kinni minna. Hiljem võivad tekkida igemepõletik ja suuhaavandid. Kuigi sellised tunnused on iseloomulikud paljudele haigustele, tuleks lasta kass loomaarstil üle vaadata, et saaks võimalikult ruttu raviga alustada, eriti kui probleem on neerudes.

Neeruhaiguse kontrolli alla saamine

Lemmikloomaarsti poolt määratud ravi eesmärk on taastada organismi normaalne seisund, viia verest välja sinna kogunenud jääkained, tasakaalustada elektrolüüdid ja happe-aluse tasakaal. Peale kliinikuravi lõppu on oluline toetada neerude tööd. Lisaks võib arst määrata isu suurendavad ja vererõhku alandavad ravimid.

Ravi on eluagne ja seda võidakse muuta vastavalt haigusseisundi muutumisele. Arstivisiitide ja vereproovide sagedus selgub igal konkreetsel juhul eraldi, kuid kindlasti tuleb kohe teada anda kõigist muutustest kassi välimuses, enesetundes ja käitumises.

Neerude säästmiseks on esmatähtis kassi dieedi muutmine.  Neeruhaige kass peab jooma palju ning tihti. Seepärast peab alati olema kättesaadav puhas joogivesi. Erineva kuju ja suurusega veekausse võib panna igasse tuppa, mõnele kassile meeldib jooksev vesi. Pidevalt jooksva veega veekausid on saadaval lemmikloomapoodides.

Eritoit on neeruhaige kassi puhul hädavajalik. Spetsiaalset konservi võib segada sooja veega, et lõhn oleks meelitavam ja kassi veetarbimine suurem.

Õige toitumine pikendab neeruhaige kassi eluiga

On oluline, et vaatamata halvale enesetundele  kass sööks. Neeruhaige toit peaks olema madala proteiinisisaldusega, kuid väga kvaliteetse ja hästiseeduva valguga.

Fosfori ja naatriumisisaldus peavad neeruhaige kassi toidus olema madalad. Asendamatute rasvhapete hulk on suurem, samuti energiasisaldus.

Kodutoiduga on neid tingimusi väga keeruline täita ning lihtsam on kassile anda spetsiaalselt neeruhaigetele välja töötatud ravitoitu, saadaval on erinevaid kuivtoite, pasteete ja tükikesi kallerdises. Siiski on olemas toidulisandid neile, kes kategooriliselt ravitoidust keelduvad.

Kuigi kasside neeruhaigused on ravimatud, saame hoida kassi elukvaliteeti regulaarsete arstikontrollidega ja sobiva toiduga.

Kasside kroonilise neeruhaiguse kohta saab rohkem infot siit: http://www.iris-kidney.com